Tänane postitus läheb kõigile, kel on olnud oma isiklik "stalker". Sa heitsid talle kunagi kusagil ühe ähmase pilgu, mida tema tõlgendas kui igavese armastuse märki või midagi muud sellist. Nüüd on su telefon punane tema kõnedest ja/või sõnumitest. Püüd teda vältida nii virtuaalselt kui reaalselt ei paista kuidagi õnnestuvat...
Kunagi sai isegi ühe sellisega maid jagatud. Kogu lugu algas sellest, et üks tuttav meessoost isik, olgu ta nimeks edaspidi M., kutsus mind välja. Õhtul tiirutasime siis alustuseks 8-kohalise bussiga linnapeal ja külastasime erinevaid vaatamisväärsusi - Statoil, Pirogovi plats jne. Kui sellest tüdinesime, läksime edasi ühte korterisse, mida kaks tüüpi seltskonnast üürisid. Vist ei pea mainima, et ega see õhtu väga kaine ei olnud. Mingi aeg hakkas rahvas ära kukkuma. Mu oma voodi asus teises linnaotsas, seega väike jalutuskäik koju ei tulnud kõne alla. Võõras kohas magama ma üldiselt keeldun ja nii saigi öö veedetud köögitaburetil. Umbes 5 paiku hommikul kukkus ka viimane joodik. Mina istusin endiselt köögitaburetil ja tsättisin H-ga. Epic fail. Ma andsin talle ise, vabatahtlikult, oma telefoninumbri. Epic epic fail. Järmisel päeval pidi H. koos J-ga minema kuhugi Viljandimaale katust panema, hommikul viisid nad mu koju (see oli umbes 7 paiku). Õhtul ta helistas ja rääkis, et päev otsa sai tööd tehtud jne ja nüüd nad peavad seal katuse liigusid ja tegelt ta tahaks Tartus olla, et siis me saaksime välja minna ja oleks lahe. Nojah. Sel hetkel ma suhtusin temasse veel sõbralikult. Järgmisel hommikul ärkasin selle peale, et eksmees oli mu telefoni punaseks ajanud. Tal oli selline komme, et kui me pikka aega rääkinud ei olnud, siis saatis ta sõnumeid, uuris, kas mul juba mees on ja kuulas oma võimaluste suhtes maad. Nii ka seekord. Pärastlõunal helistas H., teatas pidulikult, et ta on nüüd Tartus ja õhtul võiks välja minna. Leppisime kokku, et lähme jalutame linnas. Edasisi muljed on siis kirja pandud umbes 3 päeva pärast seda jalutuskäiku:
Jalutuskäik ristiti kõigi inimeste, kes sellest tealikud olid, poolt romantiliseks. See oli kõike muud kui romantiline. Toomamäel algas asi sellega, et ronisime musumäele. Kutt on suitsetaja ja jala kõndima ei ole harjunud, seega tal oli kops koos kui me sinna jõudsime. Aga ta sattus mulle koguaeg liiga lähedale ja ma pidin teda pidevalt eemale käsutama. No sry, aga mul on oma privaattsoon ja sinna on väga vähestel asja. Temal on rangelt keelatud mulle lähemal kui meeter olla. Mitu korda üritas ta mul ümbert kinni võtta. Oleks ma halvas tujus olnud, oleks nendele üritustele järgnenud kohatu sõim, aga tema õnneks olin ma väga kannatlik. Okei, selle oleks võinud veel välja kannatada, aga sinna lisandusid läilad jutud sellest, kuidas ta armastust otsib ja et ta ei oleks eelmisel õhtu üldse tahtnud Karksis olla, vaid Tartus minuga. Ma tahtsin appi karjuda. Siis ta tunnistas, et päeval tahtis mulle veini ja juustuga külla tulla. Ma diagnoosisin tal kergelt õllese seisundi ja tahtsin minema joosta. Siis läks jutt sellele, et ta ei tahakski enam Rootsi tagasi minna. Üle-eelmisel päeval ta alles rääkis, kuidas ta tahaks Rootsi minna juba, et tööd teha, Eestis pidavat igav olema. Ma mainisin talle seda. Siis ta püüdis tähendusrikkalt öelda, et ta täna leidis põhjuse, miks siin parem on ja üritas mulle veel tähendusrikkamalt otsa vaadata. Ma manasin ette oma täiesti ükskõikse ja süüdimatu ilme ja küsisin, kas joomine hakkas meeldima. Selle peale ei tulnud enam midagi mõistlikku. Ma tüürisin kiirelt kodupoole. Ta saatis mu maja ette. Ma põgenesim kiirelt ukse suunas, ta jäi umbes 10meetrit eemale seisma. Küsis mu käest, kas ma nii lähengi minema. Ma vastasin posti küljes rippudes, et jah. Ta tahtis, et ma "korra sinna läheksin" ja üritas seda kavalat nägu tehes meeldivaks kutseks muuta. Ma naersin ja ütlesin tsau. Nüüd istun kodus ja loodan, et ma jätsin talle vastiku mõrra mulje, sest ma ei taha temaga enam tihedalt tegemist teha.
Eile ta helistas mulle. Ma ei võtnud vastu ja helistasin 2h pärast tagasi. Ta pakkus, et me võiks kokku saada, aga lõpuks sai leitud kompromiss, et ma helistan talle, kui mul igav hakkab. Et siis järgmised 2 aastat mul igav ei ole.
Kui me Rüütli tänaval jalutasime, siis ta ütles, et ma olen nii kuri ja ta ei oska enam midagi öelda, sest ma olevat iga asja peale ta paari lausega paika pannud. Ise ma seda ei märganud, aga no ju siis :D Palju õnne mulle konkreetsuse eest.
Ja nüüd ka kirss tordi peal: samal ajal, kui Toomemäel jalutasime, juhtus sinna ka mu eks. Mina teda ei näinud. Küll aga teavitas tema mind (sõnumiga loomulikul), et nägi meid romantilisel jalutuskäigul.
Eepos sai oma kuulsusetu lõpu umbes 3 päeva pärast seda jalutuskäiku. Ma vist ei pea mainima, et H helistas mulle iga päev umbes miljon korda. Viimane kord kui ta mulle helistas, olin parasjagu sõbrannat bussi peale saatmas. Istusin bussijaamas pingi peal ja sisisesin oma telefoni. Püüdsin seda teha võimalikult vaikselt ja talitsetult, aga ei tulnud hästi välja. H. sai lõpuks aru, et ma ei ole huvitatud. Sõbranna naeris, et ma suudan inimesi hääletooniga tappa. Eks pole pärast seda enam ühtegi sõnumit saatnud.
