Mu tervislik seisund pole hetkel kiita, aga häda ka nagu pole. Küljest miskit kukkunud ei ole ja juurde kasvanud ka mitte. Aga mul on nohu. Nohu osas on üks vanarahva targutus mis kõlab umbes nii, et kui nohu ei ravi, siis on ta nädal aega ja kui ravid, siis kestab 7 päeva. Noh, ma otsustasin siis sellega võidelda. Võitlus on praeguseks juba lõppemas. Kannatused on olnud vinged.
Oht kannatusteks ilmnes eelmise nädala kolmapäeval, mil ma ärgates tundsin, et kurk on valus. Nohu ei olnud. Kurku ravisin hommikuse kohviga. Õhtuks polnud kriipimine üle läinud. Kerisin vanaema kootud 2meetrise salli ümber kaela. kasutegur oli nullilähedane, sest öösel oli palav, mis tähendas et aken oli pärani lahti ja mina magasin ilma tekita.
Neljapäeva hommikuks ei olnud kurgus paremaks läinud. Katsetasin veelkord kuuma kohviga. tundus, et läks õnneks. Õhtul sidusid kaela vanaema kootud kahemeetrise salli ja tõmbasin jalga villased sokid. Öösel oli palav ja kordus sama stsenaarium, mis eelmisel ööl.
Reede hommik algas peavalu ja kurguvaluga. Manustasin sooja kohvi. Ei aidanud. Nina hakkas tilkuma. Selle tarbeks sebisin salvrätte. Õhtul sai ravimina proovitud redberry maitsega vodkat apelsinimahlaga. Õhtul tegin akna lahti ja keerasin magama. Villased sokid ja sall olid 200km kaugusel.
Laupäeva hommikul rögisesin nagu 30 päeva tsüklis olnud soome ehitaja. Hingasin kõrvade kaudu, sest nina enam läbi ei käinud. Suu kaudu ka hingata ei saanud, sest värkse õhk põhjustas kurgus mingi reaktsiooni, mis alati köhimisega lõppes. Õnneks saabus kapist issanda õnnistus - Otrivini ninasprei. Ma sain hingata!!! Siis läksin randa. Õues on ju siiski suvi. Rand tegi asja veidi paremaks, nohu oleks nagu leevenenud ja mereõhk pidi niisama kasulik olema.
Pühapäev. Ninasprei abiga sain hingata. Köhisin kopsutükke ja uusi eluvorme (kollaseid). Tundus, et hakkab paremaks minema.
Esmaspäev. Tati taltsutamiseks tuli õhtul salvrätikud vahetada peldikupaberi vastu. mulle meeldis ja mu ninale ka meeldis selle sametine pehmus jne. Päästev nohurohi oli 200 km kaugusel, aga pole häda. Leidsin teise. Teine ninasprei osutus kangekaelseks. Esimese suraka lasin omale ninna, et see mitte midagi ei teeks. Teine surakas tuli sama targalt välja tagasi umbes pool minutit peale laskmist. Ja kolmas läks, kuhu jumal juhatas. Et õhku polnud allahist antud, läks sel ööl magamine vaevaliselt.
Teisipäev. Köhin ikka uusi ebamääraseid eluvorme. Nad on ikka kollased! Loobun ka pelleripaberi pehmusest, sest ninale enam ei meeldi.
Kolmapäev. Ma saan hingata!!! Seda küll pärast põhjalikku puhastustööd põskkoopas. Uusi eluvorme väljutasin täpselt ühe. Aga seiklused jätkuvad!