Kolin heade mõtete linnast ilmselt mitte nii heade mõtete linna. Olen viimase aasta jooksul uuel elupaigas luurel käinud. Sulandusin edukalt pärismaalaste hulka ja püüdsin nende tavasid järgida. Enamjaolt oli operatsioon edukas, kuid esinevad mõned puudujäägid. Näiteks täheldasin kohalikel kommet teha pidevalt nägu, nagu oleks neil kuhugi väga kiire ja see "kuhugi" on väga tähtis. Ma pole veel jälile jõudnud, milleks selline käitumine hea on, kuid on näha, et taoline käitumine on väga levinud. Vajab lähemat uurimist.
Püstitan ka mõned eesmärgid:
- sukelduda Balti Jaama sügavustesse
- käia loomaaias (seal on surikaadid!!)
- ellu jääda
Et kogu projekt huvitavam oleks, pakun enda juures peavarju ja toitu emasele kassipojale Tupsule. Tupsu on krantsitõugu tavatriibik, muidu tume, aga punaste põskedega. Esmakohtumisel ilmutas poolehoidu mu teksade (neid pidi sai üles ronida) ja sallinarmaste suhtes (uus mänguasiii!!!). Kui ta suureks kasvab, saab temast filosoof. Tema taltsutamiseks olen tsipa valmistunud - lugesin 2 kassiraamatut läbi. Teoorias olen ilmselt keskmisest tugevam, praktika kohta on veel vara rääkida.
Saab vist lõbus olema.
