Jaanitule aeg oli üle ootuste kuiv. Pesitsesin sedakorda pealinna lähedal väiksemas kohas, kus on säilinud vanad majad ja põllule kerkimas ka uued pappkastid. Jaanitulelised olid seega karvased ja sulelised, kuigi pappkastide asunikud eelistasid oma plangu taga lõket teha ja liha küpsetada. Laval lärmas Meie Mees, mis tõsi küll vähendatud koosseisu tõttu kandis nime Väike Mees. Tsiteerides üht blondi tsikki: "Mis jaanipäev see on, kui keegi peksa ei saa või lõkkesse ei kuku." Et siis jah, külapralle oli vinge. Juba esimestel sekunditel, mis ma seal viibisin, läksid 2 kutti läheduses tõuklema. Lovely.
Koju tagasisõiduks valisime meespoolega ühise otsuse alusel rongi. See oli vale valik. Alguses oli vagun suhteliselt tühi, ainult 2 kiilakat ja ülesöönud rullnokka arvasid heaks umbes 2/3 teest üle rongi power hit radiot lasta ja viina juua. Lõpuks sai jook otsa ja mõlemad jäid magama. Siis tuli kiire asendus kamba 13aastaste tibide näol, kes oma läpakast lasid westlife'i ja laulsid kõvasti ja valesti kaasa. Oh kui lõbus. Seejärel tuli veel armastustümakat ja selle paremaks nautimiseks sõid nad küüslauguleivakesi, mis haisesid üle terve vaguni. Aga.. las laps mängib, peaasi, et laps ei nutaks.
Täna jalutasin Annelinna majade vahel ja nägin tõelist integratsiooni. Kostus lõbusaid väikeste laste venekeelseid kiljatusi, millest ma pehmelt öeldes mitte muhvigi aru ei saanud. Järsku kuulsin tuttavat fraasi "SU-JE-FAAAA". Niiet... maha keelekümblus ja alustame noorsoo seas juba lasteaiast juurutama tavasid söö krõpsu, saa kodanikuks. Oh kui ilus.
No comments:
Post a Comment