Produktiivsus

Alustan Vonneguti tsitaadiga, sest see on parim (re)produktiivsusega seonduv lause, mida ma tean: "Nende ***** olid kipras ja ***** kokku tõmbunud. Reproduktiivsus ei olnud selle õhtu peamiseks tegevuseks."

Mul oli täna sajaga produktiivne päev. St ma pole mitte midagi kasulikku teinud, küll aga olen ma veetnud 3 tundi ajalehti lugedes (nii paberil kui netiversioonis), olen mitu korda söönud, Interneti avarustes peituva saasta ja vähemsaastaga tutvunud. Minu produktiivne päev jätkub praegu produktiivse õhtuga. Telekat vaatasin ka, sest sealt tuleb enamvähem igal kellaajal midagi vaadatavat. Vahtisin paari eilset kordust ka, mis mul sisemise kokandusgeeniuse talitsemise ebaõnnestumise tõttu vaatamata jäid. Vaatasin üle hulga aja seebikat ka. No ehtsat telenovelat ikka. Päris põnev oli. Munk sebis nunna ja nunn sebis munka. Siis aelesid kuskil põõsaste vahel. Teine nunn vaatas põõsast pealt. Oh seda elukest.
Siseminek kokandusgeenius sai eile siiski ka talitsetud. No tuli isu sibularõngaste järgi. Leidsin retsepti ja kimasin siis poodi asjade järele (sellepärast jäi eilne 3D dokument vaatamata). Siis vurasin kraamiga oma meespoole juurde (kui sinna jõudsin, oli juba mingi osa "Kontidest" ka läbi). Saate vaheaegadel lõikusin sibulat ja segasin tainast. Saate lõppu ei näinud, selle asemel esinesin koduses spontaanses väitluses Hunn Attila teemadel. Seejärel suundusin kööki gurmeekirge rahuldama. Poole tunni pärast oli kogu maja sinist suitsu täis, sest annelinna armsates kortermajades teatavasti seisneb ventilatsioon peamiselt selles, et aknad ei pea tuult ega külma. Sibulahunnik polnud absoluutselt vähenenud. Targa peaga sai poest vein ostetud, sibulakõrvetamine läks juba 15 minuti järel libedamalt. Mees andis suht kiiresti alla. Vahepeal tuli aken lahti teha, et mitte ära lämbuda ja siis jälle kinni panna, sest köögis oli umbes sama külm kui talvel Siberis. Väike vein ja uued sibulad õli sisse susisema. Pärast 2 ja poolt tundi veini ja sibulaid lõpetasin oma peene kokakunsti edastamise maailmale. Nüüd on külmkapp seda täis. Minu arvates on seda umbes tonn. Parim osa on muidugi see, et retsept, mida kasutasin, käskis võtta 10 suurt sibulat. Ma võtsin 4, aga taina tegin retsepti järgi.... no loomulikult jäi mul sellest puudu. Oli ka produktiivne õhtu.

Aus ülestunnistus

Mis pani mind matustel salli sisse muigama? (Kes "Eesti matust" pole lugenud, siis tehke seda, saate pihta)
Esiteks võttis suu muigele südantlõhestav mälestuskõne osa, kus räägiti kui tublilt on kadunuke tööd teinud. Ikka tööd ja tööd ja nii raske on olnud, a tema pole kunagi kurtnud ja on ikka tööd teinud ja ta oli nii hea, sest ta tegi tööd ja ainult tööd ja ta oli nii tore, sest ta tegi tööd ja tööd ja veel tööd. T*ra, nagu elus muud polekski kui ainult faking salaja ägamine (teiste ees ei tohi, muidu oled vingats ja ketser ja ühiskondlik hukkamõist jälitab elulõpuni) ja töötegemine. No sorri, ei usu, et kordagi polnd õnnelik. Ja siis tuli muidugi meelde eelpoolnimetatud teos, kus 2 venda läksid kaklema, sest üks ütles teisele, et ta ei oska kirvega puid lõhkuda. Pole paha.

Ja elu on jätkuvalt nii irooniline, et kuku pikali. Keset matusetalitust, kui süntekas üle kalmistu üürgama pandi ja oli aeg laulda südantlõhestavat laulukest, saabus kapakuga kohale ilus suur peni. Peni ilmutas alguses austust, jäädes kogu seltskonnast meetri kaugusele ja ähkis omaette. Seejärel austus kadus. Peni tegi paar auringi ümber inimeste ja lihtsalt, ilma igasuguse tseremooniata kuses laia kaarega lähedalasuva puu peale. Lihtsalt lõdva randmega noh. Pole jällegi paha.