Mis pani mind matustel salli sisse muigama? (Kes "Eesti matust" pole lugenud, siis tehke seda, saate pihta)
Esiteks võttis suu muigele südantlõhestav mälestuskõne osa, kus räägiti kui tublilt on kadunuke tööd teinud. Ikka tööd ja tööd ja nii raske on olnud, a tema pole kunagi kurtnud ja on ikka tööd teinud ja ta oli nii hea, sest ta tegi tööd ja ainult tööd ja ta oli nii tore, sest ta tegi tööd ja tööd ja veel tööd. T*ra, nagu elus muud polekski kui ainult faking salaja ägamine (teiste ees ei tohi, muidu oled vingats ja ketser ja ühiskondlik hukkamõist jälitab elulõpuni) ja töötegemine. No sorri, ei usu, et kordagi polnd õnnelik. Ja siis tuli muidugi meelde eelpoolnimetatud teos, kus 2 venda läksid kaklema, sest üks ütles teisele, et ta ei oska kirvega puid lõhkuda. Pole paha.
Ja elu on jätkuvalt nii irooniline, et kuku pikali. Keset matusetalitust, kui süntekas üle kalmistu üürgama pandi ja oli aeg laulda südantlõhestavat laulukest, saabus kapakuga kohale ilus suur peni. Peni ilmutas alguses austust, jäädes kogu seltskonnast meetri kaugusele ja ähkis omaette. Seejärel austus kadus. Peni tegi paar auringi ümber inimeste ja lihtsalt, ilma igasuguse tseremooniata kuses laia kaarega lähedalasuva puu peale. Lihtsalt lõdva randmega noh. Pole jällegi paha.
No comments:
Post a Comment