Elu on lill. Või vähemalt lillekujuline.
Sai siin ükspäev poes käidud. Muidu oli plaan talvevarusid koguda, et soojaandev pekikiht naha alt enne kevadet kaduma ei läheks. Poes selgus, et hea õlu oli allahinnatud ja meil oli pooltühi poekäru ees, mille siis õllega täitsime. No ega me ei kooneradnud. Lükkasime siis oma kärukest kassa pool, kui mingi tibi, 2 saiapätsi süles, vaimustusest peaaegu selili pidi kukkuma. Ilmselgelt tugev tõmme tekkis tema silmade (need muutusid suureks ja ähvardasid peast välja kukkuda) ja meie käru õllesektsiooni vahel. Möödusime temast Metallist Ostukäru feat Palju Õllepudeleid - Kilin-kolin saatel. Kassas sattusid meie ette ema ja laps. Sellised vaiksed, korralikud inimesed, mõlemad väga armsad. Ema pakkis parasjagu toitu kotti, kui ma sättisin end nende kõrvale meie alkolaadungit kotti toppima. Laps ei saanud silmi õllelt. Ma ladusin pudeleid kotti ja tundsin, et peaks kuidagi asja kommenteerima. Umbes et "Me oleme vaesed tudengid." või "Tegelt me pole joodikud." või "oh, nüüd jätkub mitmeks kuuks." Igaks juhuks ei öelnud midagi. Ema ja laps läksid ära. Tõenäoliselt oli emal hiljem seletamist.
Kass kasvab vihinal. Keerab s*tta, sööb ja magab vahelduvalt. Tahaks kass olla.
No comments:
Post a Comment