Uus disain

Et mu šedöövrite nautimise keskkond ikka mõnus oleks, käin ma aeg-ajalt moega kaasas ja vahetan on jutukeste taustakujundust.
Usaldusväärse allika väitel on moes pruun - "Maailmamoe tänane maiuspala on pealaest jalatallani erinevates pruunides toonides kokku pandud tervik, kuid pruun on meelsasti nõus ka teist viiulit mängima." ja karusnahad - "Moesoosikute loožis on karusnahad – iga mantel, parka, jakk või kudum tõuseb hoopis kõrgema klassi moeliigasse, kui see on kauni vääriskraega ehitud.
" Ehk siis tänases on mu blog tõusnud kõrgema klassi moeliigasse.

Nägemus

See on mu uus lemmiksõna. Sest see on lihtsalt nii lahe. See sobib kõikvõimalike juttude sisse ja kui midagi muud öelda pole, siis võib oma nägemusest rääkida. Või kellegi teise nägemusest. Sest nägemus on äge ja kõigil on nägemus ja nägemus näitab, et sa oled positiivne, optimistlik, proaktiivne(see on mu lemmiksõnade top10 teisel kohal), innovaatiline ja muidu igati lugupeetud ühiskonna liige. Ja kõik noogutavad kaasa, sest keegi ei tea, mis see nägemus on. Valmistun siin omaette vaikselt juhtimisalase aine kontrolltööks ja konspekt sisaldab igas 3. lauses sõna "nägemus". Näiteks lausejupp "/.../ eesmärgid ei ole alati konkreetsed, vaid sageli hoopis nägemuslikud." Say whaaaat??? ET nägemus ei ole konkreetne, järelikult on see mingi udune aimdus. Kuidas saab mingi udune aimdus olla eesmärk? Kuidas üldse udusest aimdusest eesmärgini jõuda, kui pole selge, mis see eesmärk siis lõpuks ikkagi on? Ilmselgelt ei ela minus säravat motivatsioonikoolitajat, kes oma suurepärast edulugu ja turundusstrateegiat maailmaga lahkelt (raha eest) jagaks ning rahvusvahelise ärijuhtimise magistrini ei jõua ma ka ilmselt kunagi(isegi raha eest).
Õnneks on meil nägemus teadmistepõhisest majandusest ja me teame, et sinna jõuab proaktiivse suhtumisega samal ajal innovaatiline olles. Küll siis saabub.. ee.. no midagi head saabub, sest meil nägemus ja mõni rahvusvaheline pealik-innovaator jõuab kindlasti ka minutaoliste absoluutselt mitteproaktiivsete tagurlasteni.

Tegelt ma olen natuke innovaatiline. Tegin omale FB-sse konto. Sitaks innovaatiline on. Ma natuke kahetsen oma proaktiivset tegu, sest minuni on jõudnud tõendid sellest, et vähemalt 4 mu tuttavat ei oma peaaegu mittemingisugust kriitikameelt. Aga selle kompenseerivad überdiibid maailmaparandavad jutukesed joobes peaga auto juhtimisest ja paksudest inimestest, foto rokasest titest ning teated üliperfektsest "supperheast" pereelust. Ma loodan, et FB on lähiajal innovaatiline ja lisab "like" nupu kõrvale ka mingi "puke" või "are you high?" nupu. Eriti kena oleks "kustuta konto" nupp, mul on nägemus selle kasutamisest äärmiselt proaktiivse lähenemisega.

Seapea, kaks kannu õlut ja lit*ile limonaadi

Elu on lill. Või vähemalt lillekujuline.

Sai siin ükspäev poes käidud. Muidu oli plaan talvevarusid koguda, et soojaandev pekikiht naha alt enne kevadet kaduma ei läheks. Poes selgus, et hea õlu oli allahinnatud ja meil oli pooltühi poekäru ees, mille siis õllega täitsime. No ega me ei kooneradnud. Lükkasime siis oma kärukest kassa pool, kui mingi tibi, 2 saiapätsi süles, vaimustusest peaaegu selili pidi kukkuma. Ilmselgelt tugev tõmme tekkis tema silmade (need muutusid suureks ja ähvardasid peast välja kukkuda) ja meie käru õllesektsiooni vahel. Möödusime temast Metallist Ostukäru feat Palju Õllepudeleid - Kilin-kolin saatel. Kassas sattusid meie ette ema ja laps. Sellised vaiksed, korralikud inimesed, mõlemad väga armsad. Ema pakkis parasjagu toitu kotti, kui ma sättisin end nende kõrvale meie alkolaadungit kotti toppima. Laps ei saanud silmi õllelt. Ma ladusin pudeleid kotti ja tundsin, et peaks kuidagi asja kommenteerima. Umbes et "Me oleme vaesed tudengid." või "Tegelt me pole joodikud." või "oh, nüüd jätkub mitmeks kuuks." Igaks juhuks ei öelnud midagi. Ema ja laps läksid ära. Tõenäoliselt oli emal hiljem seletamist.


Kass kasvab vihinal. Keerab s*tta, sööb ja magab vahelduvalt. Tahaks kass olla.

Elus

Jah, ma olen seda juba kuu aega kannatanud ja lõppu ei paista veel. Mu juuksed on sassis, kraanivesi haiseb nagu Aura keskus ja põrand pole hoolimata hoolikast nühkimisest-pühkimisest endiselt puhas.
Kass on ka põrguline. Üritasin talle ussirohtu anda. Ilmselgelt polnud kiizuh asjast vaimustuses. Googeldasin esiteks hoolega, et nohh, mingi nipp peab ju olema kuidas ise terveks jääda ja et kass ka terveks jääks... elus oleme mõlemad, aga protsess oli piinarikas. Umbes nagu siin kirjeldatud on. Alguses pakkusin talle käe pealt tabletti. Kass lakkus mu kätt ja kõndis minema. Proovisin uuesti, tulemus sama.
Siis püüdsin ta lõugu lahti saada, et tablett talle suhu suruda. Lõuad ei avanenud, küll aga sain ma hammustada ja kõigi nelja käpaga. Kass kõndis minema.
Ok, aeg kaval olla. Otsisin külmkapist välja tüki liha, tegin tableti pisikesteks tükkideks ja surusin lihasse. Panin sööda lõksu ja jäin ootama. Jah, ma olin kaval. Kass oli veel kavalam - ta sõi ära kogu liha, milles ei olnud tabletti. Ja kõndis minema.
Tabletti pidi ta võtma ja ma plaanisin nüüd natuke jõudu rakendada. Et enam hammustada ja käpaga ei saaks, otsisin kapist saunalina ja üritasin kassi sinna pakkida. Tulemus - mina sain hammustada, kõigi nelja käpaga ja kass kõndis minema.
Taaskord tuli olla kaval nigu vana rebane. Purustasin tableti, segasin hapukoore sisse ja andsin elukale ette. Ja skooor!!! Ta sõi selle kõik ära. Põrand ei tundunudki enam nii prügine.

Kodu on kindlus

Tegelt on kodu hoopis korter. Remondiga on nüüd korras, järgmine samm on tuba puhtaks küürida. Tänaseks olen ma küürinud 3 päeva jooksul iga päev umbes 6h. Põrand ei ole küll siiani puhas, aga mu küüned pole kunagi nii poleeritud olnud.

Siin on mu köök:


Väike põrguline sai ka pessa toodud. 2 ööd pole magada saanud, sest kell 3 öösel on hea aeg saba taga ajada, üle inimeste jalutada, teki alla ronida ja varbaga mängida jne.

Ekspeditsioone ümbrusesse pole veel korraldanud. Paar korda olen korilusretkel käinud ja mõne päeva pärast peaks vingemale shoppingule minema.

Inimestel on endiselt kiire. Kuhu, ei tea siiani.

Varsti

Kolin heade mõtete linnast ilmselt mitte nii heade mõtete linna. Olen viimase aasta jooksul uuel elupaigas luurel käinud. Sulandusin edukalt pärismaalaste hulka ja püüdsin nende tavasid järgida. Enamjaolt oli operatsioon edukas, kuid esinevad mõned puudujäägid. Näiteks täheldasin kohalikel kommet teha pidevalt nägu, nagu oleks neil kuhugi väga kiire ja see "kuhugi" on väga tähtis. Ma pole veel jälile jõudnud, milleks selline käitumine hea on, kuid on näha, et taoline käitumine on väga levinud. Vajab lähemat uurimist.
Püstitan ka mõned eesmärgid:
- sukelduda Balti Jaama sügavustesse
- käia loomaaias (seal on surikaadid!!)
- ellu jääda

Et kogu projekt huvitavam oleks, pakun enda juures peavarju ja toitu emasele kassipojale Tupsule. Tupsu on krantsitõugu tavatriibik, muidu tume, aga punaste põskedega. Esmakohtumisel ilmutas poolehoidu mu teksade (neid pidi sai üles ronida) ja sallinarmaste suhtes (uus mänguasiii!!!). Kui ta suureks kasvab, saab temast filosoof. Tema taltsutamiseks olen tsipa valmistunud - lugesin 2 kassiraamatut läbi. Teoorias olen ilmselt keskmisest tugevam, praktika kohta on veel vara rääkida.

Saab vist lõbus olema.

Blondeeritud piparkook

Ah miks mai kirjuta? Sest ma ei viibi eriti palju tsivilisatsioonis. Sel suvel pole ma üle 2 nädala kordagi ühes kohas veetnud, keskmiselt peatun ühes kohas 5 päeva. Raskendav asjaolu on ka internetiühendus, mis on rohkem mõtteline, kui reaalne ja nõuab head fantaasiat.

Praegu asun Harjumaal keset metsa. Siin on väike asula, paar suurt kortermaja ja mõned väiksemad. Tähelepanuväärne on see, et asulas on 2 poodi, milles saab mõlemas kaardiga maksta.
Eenivei. Millega sisustasid mu naabrid tänase öö? Jah, nad tõmbasid akna peal kanepit. Ärkasin öösel kanepilõhna peale ja lootsin, et ma hommikul ärgates pilves pole. Vist ei ole. Aga päris kindel ka ei saa olla.
Naabrid on muidu ka vinged. Ühel ööl ärkasin lillelõhna peale. See räige lillelehk, mida sisaldavad kõik pervollid, ace'id ja muu taoline. See kõrvetas mu nina limaskesta ja lasi sel arvata, et tuba on lilli täis. Ei olnud. Aga kust krt see aroom tuli ja miks ta kell 5 hommikul nii tugev oli, ei tea. Ühel teisel ööl ärkasin taas kella viie paiku. Sedakorda mängis keegi kitarri. Kes täpselt, on siiani selgusetuks jäänud.

Asun hetkel kortermaja viiendal korrusel. Mul on suurepärane vaade poele, mis on täpselt maja ees, ja bussipeatusele. Elu käib siin. Eriti parmuelu. Kevadel, kui ilmad soojaks läksid alustasid parmud oma suurprojektiga. Ehitis valmis umbes 2 päevaga ja ma ristisin selle Parmlaks. Ilma aknast vaatamata võin öelda, et praegu on Parmlas 4-7 inimest ja tarbitakse midagi, mis põleb. Parmla kujutab endast lauakest keskel ja pingikesi selle ümber. Muide, kohalikud parmud on väga korralikud. Taarat ega muud prügi ei vedele Parmla ümber kunagi, lõkkease vastab tuleohutusnõuetele ja isegi muru on niidetud!