Oijah

Ma olen haige. Püüan selgusele jõuda, kas ma mõtlen seda haigust omale välja või ma olen tegelikult ka haige. Vist olen päriselt, sest mõttejõuga ma pole varem suutnud omale palavikku tekitada. Igatahes tänu sellele haigusele jäid täna mu imelised teadmised evolutsioonist teistele jagamata. Aga selles pole midagi, sest mul on võimalus kogu maailma oma imeliste teadmistega ka hiljem hämmastada.

Select tuli täna, päev on seega korda läinud ja kell on alles 16.37. Novaluxi sooduskupongide peal on pingviinid.

Tegin omale poole tunni eest kohvi. Segan mina seda siis lusikakolina saatel ja vaatan aknast välja. Avanes imeline idüll väga halvast ilmast, laasitud tammepuust, mis mu armsate penskaritest naabrite tõttu näeb välja nagu maasse torgatud pintsel (noh, vähemalt 2/3 tüvest on paljas ja siis algavad oksad) ja kahest kakerdavast slaavi päritolu nooremapoolsest seltsimehest. Süvenesin korraks külmkapi sisusse. Kui tagasi aknast välja vaatasin, nägin ühte seltsimeest puu juures metsapeatust tegemas. Et maja ees kusevat venkut iga päev kohvi kõrvale ei näe, siis mõtlesin temast pilti teha, et Vanja kuulsaks saaks. Paar nädalat tagasi olin digika akud üles otsinud, täis laadinud ja nad sihtotstarbeliseks kasutamiseks digikasse toppinud. Parajasti, kui ma püüdsin ajaloolist momenti jäädvustada, avastasin ma, et digikas enam akusid pole. No aku, no pilt. Paha. Õde oli need pihta pannud. Mulle muidugi ei öelnud midagi. Nüüd ma olen kuri ja Vanja on ka kuri, sest Vanja ei saa kuulsaks.